Kuigi viimastel aastatel on järjest rohkem räägitud suvisest lõikamisest, peaks suuremate okste lõikamise siiski kevadtalvel ette võtma.

Et uute võrsete lõikamisjärgset võimast kasvu ohjeldada, on kaval võra väga tugeva tagasilõikusega koos teha ka juurte noorenduslõikus: kaevata õunapuu tüvest meetri-poolteise kaugusele ringiratast kahe labidalehe sügavune kraav ja kõik juured selles risti läbi raiuda.

Siis jäävad puu juurestik ja võra enam-vähem tasakaalu ning kuigi uued aastakasvud kasvavad tugevad, ei teki puule niisugust "metsa" nagu tugevalt noorendatud õunapuule ilma juuri kärpimata.

Suvine nn roheline lõikus pole aga sugugi vähem oluline. Selle käigus eemaldatakse üleliigsed võrsed, tehes võra hõredamaks ja parandades seal valgus- ja niiskusrežiimi. Nii kestavad viljaoksad võras sees kaua ning ka seenhaiguste levik on mõnevõrra pärsitud.

Väga oluline on ülearuste võrsete suvine eemaldamine eriti pärast noorenduslõikust: kui liigsed noored võrsehakatised varakult välja murda, ei kasva nende asemel järgmisel kevadel kuigi palju uusi. Kui aga lasta kõigil võrsetel suvi läbi vohada ning ülearuste okste eemaldamine jätta järgmisse kevadtalve, kasvab ära lõigatud okste asemele uusi võrseid asemele pigem rohkem kui vähem.

Vahet pole, kas puu kallale asub meisteraednik või inimene, kes varem ühtki viljapuud lõiganud pole - esimesena tuleb võrast eemaldada ikkagi kuivanud ja kahjustunud, aga ka võra sisse suunduvad või üksteist hõõruvad oksad.

Noortel viljapuudel peab eelkõige jälgima, et võras poleks väga terava väljumisnurgaga oksi ja et juhtoksal konkurente poleks (st sama tugevaid või tugevamaidki püstisi oksi, mis ise ladvaks pürivad). Kõigi niisuguste okste eemaldamine ei saa viljapuud kuidagi kahjustada, küll aga on viljapuule õnnetus, kui nad alles jäävad.

Kindlasti peab hoolitsema sellegi eest, et välja lõigatava oksa kohale tüügast ei jääks: see ei parane ning varem või hiljem leiavad mädanikku tekitavad seened selle kaudu tee tüvesse ning hukutavad puu. Lõikehaavad tuleb katta pookevaha, õlivärvi või mõne spetsiaalse haavamäärdega: siis ei pääse vesi ja seeneeosed puidule ligi ning mädaniku tekkimise oht on märksa väiksem.

Aastatega kasvavad haavad kinni (väiksemad neist juba ühe suvegagi), kuid seni, kuni seda veel juhtunud pole, tuleb kaitsekihti aeg-ajalt uuendada, jälgides, et kinni kasvamata haava puit kaetud oleks.

Kui surnud, haiged, kahjustunud ja konkurentoksad eemaldatud, on aeg võra tasakaalustama hakata. Nooremat puud lõigatakse nii, et juhtoksa tipp külgokste tippudest ikka kõrgemal oleks (20-30 cm) ja külgokste tipud enam-vähem ühel tasapinnal.

Nõrgema kasvuga oksa ei tarvitse kärpidagi, seevastu peab tugeva kasvuga oksa teinekord aga lausa poole lühemaks lõikama. Ka külgharude endi lõikamisel on mõistlik sama põhimõtet jälgida: külgharu juhtoks olgu ikka kõige pikem ning tema enda külgoksad ülalkirjeldatud põhimõtte järgi lõigatud.